Veel artikleid Väikesed tüdrukud tehtud on maasikavahust…… Antikolinergeetilised ained ja üleaktiivse kusepõie sündroomi ravi. Mida teha, kui ema klammerdub täiskasvanud poja külge? Esimene tähtis asi, mida peaksid tegema, kui beebi öösel ärkab, on… Suhted, mis teevad südamele hea, ehk kuidas luua endale unistuste elu.

Loe kõiki artikleid

Vereproov diagnoosib edukalt depressiooni

Hormoonide ja põletikunäitajate taset analüüsiv veretest diagnoosib depressiooni kuni 90-protsendilise täpsusega. Tavapäraselt teevad arstid depressiooni kindlaks haige kaebuste põhjal. Seetõttu otsitakse viise, kuidas tõve diagnoosimist täpsemaks muuta.

Katsed vaid ühe vere- või uriiniproovist määratud bioloogilise näitaja põhjal depressiooni kindlaks teha on seni luhtunud. Selline test pole lihtsalt piisavalt tundlik. Depressioon on väga keerukas haigus ning avaldub inimestel erinevalt.

Massachusettsi keskhaigla uurijad katsetasid uut tüüpi veretesti, mis määras kokku üheksa biomarkeri väärtused. Nende hulgas olid  põletikunäitajad, stressihormoonid kortisool ning prolaktiin ja närvisüsteemi kasvufaktorid.

George Papakostase juhitud uurimisrühma liikmed võtsid vereproove ligi neljakümnelt haigelt, kel oli tavapärase küsimustiku abil diagnoositud depressioon. Lisaks uurisid teadlased ka tervetest koostatud kontrollrühma.

Selgus, et uut tüüpi test  eristas depressioonihaiged tervetest kontrollrühma liikmetest ligi 90-protsendilise tõenäosusega.  See annab lootust, et sarnast diagnoosimismeetodit saaks juba lähiajal kasutama hakata.

"Praegu on depressiooni diagnoosimisel määrav arsti kogemus. Kui saame kasutada bioloogilisi markereid, muudab see  diagnoosimise täpsemaks. Ühtlasi saame ennustada, kuidas haiged antidepressantidele reageerivad," ütles Papakostas.

Lisaks võib uus meetod muuta haigete suhtumist. Vaid küsimustiku täitmise ning arstiga vestlemise põhjal on mõnda väga raske veenda, et ta peaks hakkama ravimeid võtma.

Vereproovi abil pandud diagnoos lubab haigetel näha depressiooni ravitava haigusena mitte ajutise meeleolumuutusena, mis ravi ei vaja.

Uurimus ilmus ajakirjas Molecular Psychiatry.

Autor: Piret Pappel
Allikas: www.novaator.ee